Läksin nii Šotimaale kui Blogspot’i, edaspidi saab lugeda siit: http://kirjadkaledooniast.blogspot.com.

Ma ei lähe veel pesumasinat kontrollima, sest tõenäoliselt on ta praeguseks oma tegemistega juba valmis saanud. Ka viis minutit edasilükkamist on töövõit.

Käisin täna Johanna juures nädalavahetuseks varustust laenamas ning viisin ta tööpäeva lõppedes tühjusest ja suvesoojusest läppunud noortekeskusest koju. Autoust kinni lüües märkis ta, et pole ammu midagi teinud ning et kui augusti alguses mõned päevad kodus olen, ju ometi võiks. Ma pole temaga peale jaanipäeva vahepeal kohtunud, kuid see “võiks” sisaldas seda sama kiirustamatut elutüdimust ning asjade ajalises järjekorras toimumist, mida me millalgi juuni lõpus Joosepi muige saatel grilli ääres lahkasime. Tundub, et me mõlemad oleme hetkes, kus minevik pole veel päris lõppenud ning tulevik ei kiirusta kättejõudmisega, kuid olevik on toimuvas vaid kõrvalseisja ning tunnistaja, et muutusi ei saa enam edasi lükata.

Kõige kummalisem ongi ilmselt see, et kõik olulised valikud on praeguseks juba tehtud ning enam pole teha muud, kui lahendada väikeülesandeid ning oodata tagajärgi. Selline pealtvaataja tunne, kus istud veel põlevate laelampidega kinosaalis ning ootad popkorni krõbistades hetke, mil lina heledaks läheb ning näed, mis sinuga edasi saab. Kusjuures, isegi hirmutav pole. Lihtsalt teistmoodi.

Võib-olla on küsimus ootuste puudumises – kõik praegused valikud on seotud millegi tundmatu ning varemkogematuga, mistõttu lihtsalt ei oskagi midagi oodata. Justkui, kõik oleks võimalik, kõik teed avatud, sest ma pole veel jõudnud mingites ettekujutustes pettuda või ebaõnnestumiseks põhjuseid leida.

E. küsis, kas ma usun saatusesse ning ma vastasin, et “ma usun väikestesse igapäevastesse märkamatutesse valikutesse ning sündmustesse, mis hetkel ehk ei omagi sellist tähtsust, kuid hiljem tagasi vaadates moodustavad vaieldamatu mustri, mis on toonud meid praegusesse hetke”. Ma ei arva praegu, et eelmisel suvel tehtud otsus ikkagi aastaks Tartusse jääda ning ülikooli astuda oli vale, võrreldes näiteks asjade pakkimise ning välismaale kadumisega. Ma ei usu, et neid kogemusi, teadmisi, kasvamist ja inimesi selle aja jooksul kusagilt mujalt oleksin leidnud ning isegi kui neid oleks asendanud teised kogemused, oleks see olnud kaotus. Kui sellel aastal ka muud tähendust polnud, aitas see mul viimaks edasi minna ning jõuda julguseni riskida ja kasvada. Kui ma poleks õppinud lahti laskma, põgeneksin praegu vaid iseenda eest.

Vanaema olevat öelnud, et “Arno on täiskasvanuks saanud”. Vähemalt on mu roosad prillid katkimurtuna sahtlipõhjas, mälestuseks kellestki, keda enam olemas ei ole.

Eksmatrikuleerimine ilma lõpetamiseta omal soovil nr. 06.07.2009

Ülikooliseaduse paragrahvi 14 lõike 3 punktide 6¹ ja 11 ning Tartu Ülikooli nõukogu 26. mai 2006. a määruse nr 6 “Õppekorralduseeskiri” punkti 137 alusel eksmatrikuleerin alates 05.07.2009 üliõpilase omal soovil filosoofiateaduskonna inglise keele ja kirjanduse (2423) eriala 1. aasta üliõpilase A. L.-i.

See on natuke õõvastav, kui valikud korraga reaalsuseks muutuvad. Aga muretsemiseks on mul hoopis teised asjad

Teie,
A. L.

Mina tahan

Ei taha mina tagasi ei tea mis kuldseid aegu,
ma tahan olla õnnelik siinsamas ja just praegu
ja nõnda väga õnnelik kuis üldse jaksab olla,
ma tahan olla õnnelik või üldse mitte olla!

Ei taha mina tagasi noid kaugeid kuldseid aegu,
ma tahan olla ise just siin samas ja just praegu,
just praegu siin just õnnelik just mina tahan olla,
just mina siin, just praegu siin, jah armastada, olla!

/ Hando Runnel

“Eile tuli Kadriorust kinnitus, et kuigi Savisaar palus presidendil jätta muudatused karistusseadustikus välja kuulutamata, jättis Ilves muudatused karistusseadustikus välja kuulutamata.”

Urve Eslas: terve mõistus võitis

Minu fotokas (kunagi õelt saadud Minolta srT101 peegelkaamera) oli juba umbestäpselt aasta aega paranduses olnud, kui – peale minupoolseid korduvaid ja üha tigenevaid meeldetuletuskõnesid – helistati täna ning teatati, et see sai valmis. Lugu sai üldse alguse sellest, kui ma käisin mööda Tartu fotopoode ning otsisin taga inimest, kes kinnikiilunud eksponomeetri korda teeks. Photopointist soovitati mulle Lõunakeskuse esinduses töötava “Ahti” poole pöörduda, kes pidavat neis asjades teadjam inimene olema. Ahti tunnistas, et tema tegeleb pigem digikatega, kuid tal on “sõber”, kelle hobiks on vanade kaamerate kogumine ja parandamine. Selle sõbra kätte sai mu kaamera eelmise aasta juunis kõigi heade uskude ja soovidega saadetud ning täna sain kõne, et aparaat on ära parandatud.

Kella lastes kostus Lemmatsi tänava räämas ridaelamuboksi ukse tagant hõige: “Tule sisse, uks on lahti!”. Esikus võttis mind vastu 70-le liginev tüse onkel, kes mind säraval silmil köögilaua taha istuma pani, fotokas laual, ning oma sinisilmadega mulle naeratades vabandas, et tal nii kaua oli läinud – kaks aastat oli ta põetanud oma vähihaiget naist, kes viimaks kuu aega tagasi suri, nii et viimased nokitsemised kaamera juures sai ta alles peale seda lõpuni viia. Täiesti loomuliku sujuvusega laskusime vestlusesse fototehnika detailidest, millest temal oli entsüklopeediamahuline ülevaade ning mille pinda minu teadmised vaid õrnalt riivavad. Ta rääkis oma kirglikust huvist fotoaparaatide kogumise, lahtivõtmise ja kokkupanemise vastu, sest “See on ju nii huvitav, mehhaanika ikkagi!” Ameerikas elavast tütrest ja väimehest, kelle saadetistest olid talle just hiljuti 300 mm objektiiv ning piiblipaksune fotokataloog  kohale jõudnud. Koerakesest, kes 18 aastaselt enam ei kuule ega näe, kuid vanainimesele ikka seltsiks on.

Kokkulepitud 400 kroonile jätsin ühe sajase lisaks, tundega, et kogu mu pangaarvest ei piisaks.

Kaamera oli parandatud hirmpiinliku täpsusega viimse kulunud detailini, mida sealt leida võis.

Minu ego oli pakitud kokku sõrmkübarasse ning tunneb senimaani – ja loodetavasti jääbki tundma – et tõelised väärtused siin maailmas peitusid selle mehe silmades, kes kuu aja eest oma naise viimsele puhkusele saatis ning teeb seda, mis talle siin ilmas kõige enam rõõmu valmistab.

Ja ma isegi ei küsinud tema nime.

Kaks väljavõtet ajateenija päevikust:

Esmaspäev, 26. nov [2008], 17:32; 147. päev
Vahipataljon, Rühmaparameedikute Erialakursus

Huvitav, kas on lihtsam lahkuda või hüvasti jätta? Eile oli H.-d bussile saata raskem, kui on seni olnud ise tagasiminek. Või teeb asja talutava(ma)ks temapoolne teelesaatmine, äratõukamine, mitte küljesrippumine? Kui raske see ärasaatjale võib oll? Kuigi jah, lahkujal on ilmselt lihtsam: teda ootab ees tee, muutumine, vaheldus, mis, kuigi ei võta ära valu, leevendab või varjab seda uute kogemustega. /–/

Kogemused kommenteerivad: maha jääda on jah raskem.

Ja midagi meie naissoost lugejatele:

Neljapäev, 29. nov [2008], 20:41; 150 päev
Vahipataljon, Rühmaparameedikute Erialakursus

Viru väravate juures asub park, kuhu viib vaid paar treppi. Kui sa ei tea tema olemasolu või ei satu sinna lihtsalt juhuse tahtel, pole teda olemas. Ta on varjatud omaenda olemasolus keset kõige kihavamat elu, kõige tavalisemat keskpärasust. Ta on üksik saar, kild ebatavalisuse täiust. See on armunute park.

Seal seisab skulptuur neiust ja noormehest teineteise embuses. Juhuslik jalutaja ehk mõtleb vaid: “Oh, armastus!” ning möödub midagi enamat tundmata. Kas on nad igavesed armastajad? Ehk on see vaid viimane puudutus enne pikka lahusolekut. Või hoopis viimane puudutus enne seda erilist lahkumist, mille järel on kaks elavat inimest teineteisele vaid surnud. Viimane kallistus, viimane sõna, viimane pilk ning pea tajumatu hetke möödudes on nende maailmad muutunud, mõttelisest arusaamatusest on üks valinud teelahkme vasaku haru ja teine parema, ning tagasi pöördudes on rada kadunud, jättes vaid tühjust ja ebamäärasust.

Võib olla ka nii, et need  igavesed embajad on teineteist alles leidnud. See on nende esimene, eoone kestev puudutus – kuid, esimene. Meie aastad ei puutu nendesse, nende aeg on armunute aeg, mis eksisteerib vaid kahele südamele siin maailmas. Kuid see on nende saladus ning meie sellest ei kuule. See pole meie lugu, oleme vaid möödujad, dekoratsioonid igavikule, taust, mis jääb samaks, kuigi on igavesti muutumises. See on armunute lugu, kuid kas selle algus, keskpaik või lõpp – me ei peagi teadma.

“Ole hea, võta istet!”
“Mõnitad vä!?”

Kui kaugemalt alustada, siis 24. mail andsime Kaisaga oma panuse Anne Noortekeskuse seikluspäevale – korraldasime Inglisillal laskumisrada. Abistajad kutsus Johanna 5. juunil paintball‘i mängima, seega meid ka.

Eesti meistrivõistlused jalgsi- ja mägimatkatehnikas toimusid eile, see on siis 6. juunil. Firnist oli meid kaks võistkonda; Firn II esialgses koosseisus minu, Kaisa, Pireti ja Madisega, kellega me sisuliselt talvest saati Andrese käe all alpinismitehnikaid olime (kes korranud, kes) õppinud ning viimase kuu aega võistluseks valmistunud.

Paintball‘i mängima jõudsin. Võistlusele enam mitte, sest esimeselt ürituselt sain ma privaattranspordi kiirabiautoga traumaosakonda, kus mulle ära-meid-rohkem-tülita toonis õndraluumurd diagnoositi. Sabaluu, noh.

Kui mul senimaani juuni enam-vähem päevapealt täis oli planeeritud, siis nüüd on korraga väga palju aega. Noh, kui selili olles igav hakkab, võin end loomulikult kõhuli keerata. Erilist põnevust igatsedes saan end ka külili keerata. Nii paremale kui vasakule küljele.

Hea küll, nii hull päris pole (ringi kõnnin ka), aga järgmise nädalavahetuse kaljuronimiskoolitus Karula veskil jääb ilmselt olemata, nagu ka üldiselt igasugune ronimine järgmise… loodetavasti mitte rohkem kui kolme nädala jooksul, mida traumaka õed lubasid. Matkaplaanid läbisid ka seoses sellega märkimisväärse kärpe ning ratsutamisele ei taha mu alakeha mitte mõeldagi.

Aa, mis juhtus? Täpselt sabakondi kõrgusel oli seina peal mingi serv, mille otsa ma selg ees tagurdasin. Hooga. Senikaua oli lihtsalt valus, kuni ühel hetkel kuulmine ja nägemine lihtsalt ära kadusid. Siis tekkis juba mõte, et võiks kiirabiga sel teemal suhelda.

Isale loomulikult meeldis väga, kui ma talle helistasin ja küsisin, kas tal oleks võimalik mulle traumapunkti järele tulla. Vanemaksolemise rõõmud.

Firn II sai hõbemedali. Ausalt, ma olen nende pärast rõõmus, lihtsalt et… natuke ärritunud meeleolus üldiselt.

“We human beings are no different. It may not be a virus, but we still spend most of our time acting out our genetic destiny. Take the differences between males and females. Males naturally tend toward a broadcast strategy of reproduction. Since males make an almost infinite supply of sperm and it costs them nothing to deploy it–”
“Not nothing,” said Ender.
“Nothing,” said Valentine, “just to deploy it. Their most sensible reproductive strategy is to deposit it in every available female – and to make special efforts to deposit it in the healthiest females, the ones most likely to bring their offspring to adulthood. A male does best, reproductively, if he wanders and copulates as widely as possible.”
“I’ve done the wandering,” said Ender. “Somehow I missed out on the copulating.”
“I’m speaking of overall trends,” said Valentine. “There are always strange individuals who don’t follow the norms. The female strategy is just the opposite. Instead of millions and millions of sperm, they only have one egg a month, and each child represents an enormous investment of effort. So females need stability. They need to be sure there’ll always be plenty of food. We also spend large amounts of time relatively helpless, unable to find or gather food. Far from being wanderers, we females need to establish and stay. If we can’t get that, then our next best strategy is to mate with the strongest and healthiest possible males. But best of all is to get a strong healthy male who’ll stay and provide, instead of wandering and copulating at will.
“So there are two pressures on males. The one is to spread their seed, violently if necessary. The other is to be attractive to females by being stable providers – by suppressing and containing the need to wander and the tendency to use force. Likewise, there are two pressures on females. The one is to get the seed of the strongest, most virile males so their infants will have good genes, which would make the violent, forceful males attractive to them. The other is to get the protection of the most stable males, nonviolent males, so their infants will be protected and provided for and as many as possible will reach adulthood.”

“Xenocide,” Orson Scott Card

Kuidagi on sattunud nii, et mu ettekujutus minu enda ajaveebist on kui kajastustest ja ideedest pungitavast lugemispaigast. Lehele sattudes kohtub sealne tühjus ja viimane paari nädala tagune postitus mu nõutusega, et mis nüüd siis saab…

Julge oleks väita, et mul on lihtsalt liiga palju teha, et sellest blogida. Ja ilmselt on ka, kuigi küsimusele “Noh, mis sa siis ka teinud oled?” järgneb tavaliselt sügavamõtteline ja tähenduslik “Eee…”. Pärast, mõtlema hakates, tulevad vabandused riburada pidi järgi.

Virtuaalblogin ma aga selles tähenduses, et sirgeldan siia-sinna päeva jooksul tekkinud mõttekäike ja ideid ning kujundan neist sujuvalt aruteluks sobivaid seisukohti, kuid millalgi õhtul peale kooli ja trenne ja kuratteabmidakõikemuud koju jõudes on blogi küll viimane asi, mis meelde tuleb või kuhu kirjata viitsiks. Kui oleks lugejaid, viitsiks ka ilmselt kirjutada. Iroonia seisneb muidugi selles, et lugejad tulevad huvitavate, omapäraste ja regulaarsete postituste peale. Ja no lihtsalt ei tõuse käsi kirjutama sellest, kui head teed ma hommikul jõin või et ma lõin oma varba ära ja olin õhtul õnnetu.

Aga ma saatsin just ära eilse tähtajaga neljaleheküljelise kodutöö kolmapävaseks sotsioloogia seminariks ning jätkan lihtsalt inertsist sõrmede liigutamist klaviatuuril. Ma ei usu hetkekski, et T. seda tõepoolest ka lugeda viitsib, kuid mõtte- ja keeleharjutusena oli see väga arendav: näiteks lõikude kirjutamine sünonüümide kasutamisega sõnakorduste asemel on päris korralik väljakutse, kui mõnele terminile lihtsalt ei leiagi sobivat vastet. Ja muud sellist.

Minu selja taga riiulis on kollane pungitav mapp täis kõige erinevamaid paberilehti, kuhu mu käekirjas on sattunud pähetükkinud loojupid, mõtted juttude tarvis või lihtsalt kirjeldused hetkedest, inimestest, olukordadest. Samal moel satun aeg-ajalt arvutis pooltühjadele dokumentidele, mida olen kasutanud mõttejäädvustusteks. Jagan neist kahte (kuigi viimase puhul ei ole ma PÄRIS kindel, et see on minu oma, kuid samas pole ma kohanud ka vastupidise tõestust):

„Miks see sulle nii tähtis on – kuulda, et ma sind armastan?“

„Sest niimoodi ma tean, et olen midagi väärt. Kui sa kuhugi lähed, suhtled võõrastega või veedad sõpradega õhtuid väljas – iga kord ma kardan, et sa kohtad kedagi, kes on minust parem, vaimukam, lõbusam, ning lähed minu juurest ära. Aga kui sa oled minuga, tean ma, et minus on midagi, mis sind siin hoiab.“

Ning, sõbralikemates toonides:

Vihm, mis võib olla just hiljuti tõusnud India rikšajuhi nahalt, kes rikkaid (kuid rumalaid) euroopa turiste mööda Bangladeshi tänavaid veab, hinges nukrus ja südames unistus päris enda poekesest, mille ta päikeseloojanguti sulgeks, et enne kojumineku trepil istuda, juua klaasike teed ja nautida tunnet, mille võib anda vaid Oma Loo leidmine.

Kunagi kirjutan raamatu ka, või mõne. Luban. Aga teistele ei anna, sest elus on vaja teha minu raamatute lugemisest midagi arukamat. Kirjutada, näiteks.

Ahjaa, kui juba oma trompetipuhumiseks läks, siis ülalolev pilt on ka mu tehtud.